Kuldsuude

Tuul sikutab salli just sealt, kust külm kõige kiiremini sisse pääseb. Tõmban selle kõvemini ümber pea ja vaatan telefonist aadressi. Kai 5. Sadamakant annab endast märku juba enne, kui merd näen.

Kuidas ma küll varem siia sattunud ei ole?

Eemalt paistab valgussilt. Lähemale jõudes märkan tuttavat kujundust. Sama, mida olen viimastel päevadel sotsiaalmeedias näinud. Õige koht. Ukse taga kohendan veel korra salli ja astun sisse.

Soojus võtab esimese asjana vastu. Siis hääled, naer ja värvikirev baarilett. Keegi tervitab tuttavat, keegi otsib oma kohta. Paremal seisavad kaamerad. Ja üks neist pöördub nüüd minu poole.

„Ei-ei, mina täna lavale ei lähe! Olen ilmselt lihtsalt kellegi moodi.”

Fotograaf naerab. Mina ka. Tema liigub edasi žüriiliikmete juurde, kellele tehakse enne pildistamist viimast lihvi. Mina harutan salli kaelast. Juba on natuke vähem võõras olla.

Kaugemal tunnen ära mõne näo. Olen nende pilte näinud, lugenud, kes nad on ja miks täna lavale tulevad. Nüüd seisavad nad siin, mõni vaatab märkmeid, mõni vestleb, mõni hoiab omaette. Üks hingab pikalt välja.

Tunnen korraga suurt kergendust. Mina võin täna lihtsalt kuulata.

Sooja teetassiga leian endale koha. Kõnelejatel seisab ees kolm katsumust: vestlusring, kaheminutiline kõne ja ootamatud küsimused. Mina saan vaadata, kuidas nad hakkama saavad. Kuidas alustavad. Kuhu käed panevad. Mida teevad siis, kui vastus kohe ei tule.

Siis meenub kusagilt loetud lause. Äkki saab täna ka keegi publiku seast võimaluse sõna võtta?

Vaatan korraks lava.

Mul oleks ju midagi öelda.

Tõstan tassi suu juurde. Las see mõte praegu olla.

Õhtu läheb käima. Naeran koos teistega ja taban end siis täiesti vaikselt kuulamast. Keegi räägib hetkest, milles tunnen ära iseenda. Üks kõneleja teeb pausi just seal, kus mina oleksin ilmselt kiirustades edasi rääkinud. Selle peaks meelde jätma. Järgmisel koosolekul võiks proovida.

Ootamatu küsimuse järel jääb üks esineja mõtlema. Saal ootab koos temaga. Tunnen, kuidas tahaksin talle oma toolilt julgust juurde saata.

Küll sa leiad need sõnad.

Ja ta leiabki.

Koju minnes tuleb tuul jälle vastu. Tõmban salli koomale, aga kõnnin aeglasemalt kui tulles. Mõttes on üks lause, üks paus ja üks lugu, mida tahaksin kellelegi edasi rääkida.